Põgenemine

Londoni

loodusesse

Kuigi pealinnas pole ei mainimisväärseid mägesid ega suuri järvi, millele ring peale teha, leidub M25 sees üllatavaid loodusenurki. Saatsime Põhja-Londonis elava õue- ja reisikirjaniku Oliver Smithi avastama üht linnanurka, mis pakkus talle võimalust loodusesse põgeneda ajal, mil tema seiklused Suurbritannias ja Euroopas olid pausil – Eppingi metsa.

Kui satud kunagi Heathrow’le suunduvale lennule, mis Londoni kohal laskub, piilu parempoolsest aknast välja (peagi pärast seda, kui turvavöö märguanne piiksatab). Kõrgel pilvede vahel tiireldes pole pealinna kõige muljetavaldavam vaatepilt mitte Big Ben, Buckinghami palee – ega isegi Püha Pauluse katedraali kuppel. See on Eppingi metsa roheline laius: üks Inglismaa viimaseid suuri iidseid metsamaastikke. See on killuke Amazonast, mis on tänu ühele omapärasele geograafilisele juhusele end M25 ringtee sisse poetanud. Eppingi mets on pikk kitsas kiil, mis kulgeb ligikaudu põhjast lõunasse: kaugel põhjas on see taustaks Essexi maapiirkonnale, kus kõlavad kirikukellad, laiuvad hekiservad ja tegutsevad murukeegliklubid. Lõunas puistuvad selle langevad lehed Londoni siselinna: ringristmikele, parklatele, kullatud kuplitega mošeedele ja tänavatele, kus värske naani lõhn õhus hõljub. Enamasti kirjeldatakse seda kui Londoni serval asuvat metsa. Kuid laskuva lennuki reisijaistmelt vaadates näib see pigem Londonisse tungiva metsana: rohelise pistodana, mis sööstab linnastunud alale.

Mets asub mu maja lähedal ja käin seal sageli jalutamas. 2020. aastal olin kavandanud matkad Snowdoniasse, Šoti mägismaale ja Alpidesse – kuid reisikeelud tähendasid, et Eppingi metsast sai iga kord asendusmetsik loodus. See on maastik, millel liikujale kehtivad hoopis teistsugused reeglid. Mägedes matkates peab alati teadma, kus sa asud: langetama pidevalt navigeerimisotsuseid. Nende metsade tihnikutes ja okaste vahel saad harva järgida kompassinõela, vaid pead alluma rajale, mis su ees lahti rullub. Mägimatka triumf on tippu jõudmine. Eppingis on samaväärne saavutus – vähemalt minu meelest – linn ja maailm korraks unustada ning lootusetult, hiilgavalt ära eksida. Üks paik, kus eksida ei saa, on Queen Elizabethi jahiloss – kolmekorruseline torn metsa serval, mis tähistab minu matka alguspunkti. Selle nimi on eksitav – loss ehitati tegelikult Henry VIII valitsemisajal, kui Eppingi mets oli kuninglik mets. Mõned räägivad, et kuningas lasi akendest mööduvaid hirvi, mis oli erakordselt laisk küttimisviis. Samas kuningliku laiskuse vaimus räägib legend ka sellest, et kuninganna Elizabeth ratsutas oma hobusel trepist üles.

Jätkan põhja poole – läbi Chingfordi lagendiku, möödudes Connaught Wateri roostikustest kallastest. Seda Eppingi metsa osa pean metsaservas kõige päikesepaistelisemaks ja rõõmsamaks paigaks. Siin on asfaltkattega rajad ja niidud, kus suvel õitsevad metsalilled – see võiks olla taustaks „Kaisukarude piknikule“. Labradori retriiveri ja puudli ristandist kutsikas pladistab lompides ning kaugusest kostab jäätiseauto kellukesehelin. Daniel Defoe kirjeldab oma 1722. aasta raamatus „Katkuaasta päevik“ rühma londonlasi, kes pääsesid muhkkatku eest Eppingi metsa põgenedes. 299 aastat hiljem on sama juhtunud. Kogu Covid-19 pandeemia vältel on londonlased kogunenud Eppingi metsa, et seal iga päev liikuda: täita kopsud värske metsaõhuga ja avarustes ringi rännata. Lõpuks jõuan Grimstoni tammeni – võimsa puuni, mis valvab metsas asuvat teeristi. Siit põhja pool hakkab Eppingi metsa ilme tasapisi muutuma. Rajad muutuvad porisemaks, iileksipõõsad tihedamaks. See pole enam nii väga Farthing Wood – pigem Tolkieni metsad või ehk vendade Grimmide muinasjutumetsad. Ka jalutajaid jääb järjest vähemaks. Legendid seevastu sagenevad.

Mõne miili kaugusel asub Ambresbury Banksi rauaaegne linnamägi – kohaliku rahvapärimuse kohaselt toimus just siin 61. aastal pKr iikeenide hõimu kuninganna Boudica viimane vastupanu pealetungivatele roomlastele. Ta oli kutsunud esile roomlaste viha, rüüstates nende kümme aastat vana Londiniumi linna – muutes selle templid ja foorumid tuhaks ning piinates elanikke. Pärast mõningast peamurdmist otsustasid Rooma võimukandjad Londoni üles ehitada: tänapäeval on see üheksa miljoni elanikuga linn. Ambresbury Banks on aga jäänud selliseks, nagu ta oli: mõned üksildased kühmud maapinnas, mida külastavad peamiselt ringinuuskivad mägrad. Peagi jõuan teise rauaaegsesse linnamäele: Loughton Campi, mis on pöögipuudest üle kasvanud. Seda Eppingi metsa osa tallas omal ajal kuulsalt Dick Turpin – värvikas 18. sajandi maanteeröövel, kes röövis Londonisse viival teel rändureid, enne kui alusmetsa kadus ja oma saagi salakoopasse peitis. Koobast pole leitud – kaine mõistus võiks kahelda, kas seda üldse kunagi eksisteeris –, kuid mets teeb kaine mõistusega inimestega kummalisi asju ning inimesed otsivad Turpini koobast Loughton Campis tänapäevani. Müüdid, mis oleksid Londoni asfaldi all närbunud ja surnud, on neis metsades sügavalt juurdunud: need õitsevad endiselt, kandudes edasi põlvest põlve.

Eppingi mets on kaua olnud pime laik, kuhu londonlased on tulnud kuritegusid ja pahategusid varjama. Niipea kui metsa sisened, hakkab see sinu ruumitajuga vigureid tegema. Tüvede ja juurte rägastik ning lehtede ja okste võrgustik varjavad vaatevälja. Hakkad kahtlustama, et silmanurgas rullub midagi lahti. Metskitse sööst. Rebase kohev saba. Salakoopast pärit aarde helk. Ja mõne tunni pärast – pooleldi eksinuna, lehevarises sahistades ning ainsateks kaaslasteks puud – paisub Eppingi metsa ulatus ka sinu kujutluses. Kuue tuhande aakri suuruse M25 sisse jääva metsa asemel hakkad mõtlema, et võib-olla liigud läbi lõputu ürgmetsa – läbi kogu Inglismaa sellisena, nagu see võis kunagi eksisteerida enne maanteid, Tudorite jahiretki ja Rooma tsentuurioksid. Paika, mis eksisteeris isegi enne esimese taluniku kirvehoopi.

Ja niipea, kui Eppingi mets selle võluilma loob, on loits murtud. Ilma igasuguse hoiatuseta sööstetakse metsast otse tanklasse, kebabikohta või äärelinna aias istuvate aiapäkapikkude publiku ette. Minu puhul sööstsin tihnikust otse The Robin Hoodi – A104 ääres asuvasse pubisse, kus Eppingi metsas rändajad on hobutõldade ajast saadik puhanud. Tänapäeval tervitavad külastajaid kuldsete buddhade heatahtlikud pilgud ning ingveri ja koriandri aroom. Pubist on nüüdseks saanud suurepärane Tai restoran: võtan kaasa džunglikarri ja söön seda lähedal istudes palgil. Väikesel moel manab see Kagu-Aasia vihmametsad esile Kagu-Inglismaa vihmametsades. Pärast lõunasööki suundun läände – metsasüdamest välja ja pealinna kohal kõrguva künkaaheliku poole – Lippits Hill, Yardley Hill, Pole Hill. Tihe metsamaa muutub üksikuteks metsatukkadeks. The Shardi, The Gherkini ja Canary Wharfi siluetid ilmuvad kõrgeimate mändide vahel nähtavale ja kaovad taas. Muntjakid hüplevad tihnikutes ringi ning nartsissid sirguvad maanteede ääres. Kusagil vaateväljast väljas põristab rähn.

Otse lõunasse siit ulatub meridiaanijoon läbi Londoni kesklinna, Prantsusmaa, Hispaania ja kauge Sahara. Otse põhja poole kulgeb see läbi Epping Foresti läänetipu ja edasi planeedi jäätunud katusele. On kummaline mõelda, et nähtamatu joon, mille järgi maailm oma kelli seab, kulgeb läbi selle metsa – kus tammed mõõdavad mööduvaid sajandeid kasvuringide kontsentriliste ringidena ning aeg ise näib aeglasemalt tiksuvat. Laskun Pole Hillilt Chingfordi ja peagi naasevad linna helid – liikluse mürin, linnalähirongi pidurite kriiskamine. Hämaruse saabudes lisandub sellele Londoni helide sümfooniale uus heli – helikopteri podin. Metropolitan Police on juba pikka aega saatnud oma helikoptereid õhku Epping Foresti serval asuvatelt lennuväljadelt. Kujutlen kadedusega, milline vaade avaneb täna õhtul pilootidele kokpitist: nad tõusevad jahedasse kevadõhku ning näevad all säramas pealinna elektritulesid – jumalik vaade majadele ja aedadele, paleedele ja pilvelõhkujatele. Ja otse nende all laiub Epping Foresti tume tühimik: üks viimane osa linnast, kuhu nad ei näe.