Teekond

sportronimise

esimeseks

paraolümplaseks

saamiseni

Amruta ja Lucia sündisid mõlemad ilma vasaku küünarvarreta, mistõttu kuuluvad nad rahvusvahelistel võistlustel mõlemad pararonimise kategooriasse AU2. Ehkki mõlemad võistlevad maailmakarikasarja võistlustel, ei olnud see alati nii.

Venetsiast pärit 31-aastane Lucia alustas ronimisega 18-aastaselt ning sellest kujunes kiiresti kirg, mida kannustasid liikumisrõõm ja väljakutsed.

“Kui tunnen, kuidas mu keha sujuvalt liigub, on see nagu tants. Mulle meeldib ronimine, sest lihased ja vaim on võrdselt olulised,” kirjeldab Lucia. Alates oma esimesest võistlusest 2015. aastal on ta järjepidevalt poodiumile jõudnud, viimati võites Arco maailmakarikaetapi. Luciaga koos ronides on selge, et teda kannustab selle spordiala vastu tugev kirg ning treeningutel ega võistlustel ei tee ta midagi poolikult.

32-aastane Šveitsi ronija Amruta, kes alustas ronimisega 2018. aastal, kirjeldab oma teekonda tagasihoidlikult, ehkki tema kiire areng on erakordne. Vaid nelja aastaga jõudis ta täiesti algajast Šveitsi esindamiseni maailmaareenil.

Mõlemad ronijad tõid esile unikaalsed väljakutsed, millega paraathleedid silmitsi seisavad, eriti nii nõudlikul spordialal nagu ronimine. Probleemide lahendamine on selle ala olemuslik osa ning Amruta ja Lucia jaoks tähendab see sageli alternatiivsete beeta-lahenduste ja strateegiate väljatöötamist, et läbida ronimissaali radu ja võistlusprobleeme.

Nende kogemustes mängib olulist rolli ka hirm. Amruta tunnistab: „Ma kardan endiselt kukkumist.” Selle asemel et näha hirmu nõrkusena, peab ta seda takistuseks, millega tuleb toime tulla, ja meeldetuletuseks, et ronimises on ebaõnnestumine mitte ainult vältimatu, vaid ka arenguks vajalik.

Vaatamata oma muljetavaldavatele saavutustele peavad mõlemad sportlased arvestama parasportlastele pakutava professionaalse toe piiratusega. Lucia jaoks on see tähendanud selliseid ohverdusi nagu Arcosse treenima kolimine ja kaubikus elamine, et kasutada ronimisvõimalusi maksimaalselt ära. Amruta peab oma ronimiskarjääri ühildama nõudliku töögraafikuga.

Paralümpiamängude lähenedes näeb maailm peagi paraeronijate uskumatuid saavutusi kõige suuremal võimalikul areenil.

Pararonimise kaasamine LA 2028. aasta paraolümpiamängude kavva tähistab selle spordiala jaoks pöördelist hetke. Suurem nähtavus ja toetus võiksid vähendada erinevusi puudeta sportlaste ja parasportlaste vahel ning tuua kaasa paremad treeningtingimused, rohkem sponsorvõimalusi ja uusi treeninguvõimalusi. Siiski on endiselt lahtine, millised võistluskategooriad kavva kaasatakse – see on väljakutse, mis meenutab ronimise olümpiadebüüdi esialgseid raskusi Tokyo 2020 olümpiamängudel.

Teade, et pararonimine kuulub 2028. aasta Los Angelese paraolümpiamängude kavva, annab alust loota paras spordi professionaliseerumisele ning võib ala arengut veelgi kiirendada – rohkem aega treenimiseks ja taastumiseks, paremad tugimeeskonnad ning suurem motivatsioon alustamiseks. Olen nagu Lucia ja Amruta lootusrikas, et paraolümpiamängude tähelepanu keskpunkt aitab tuua pararonimisse rohkem võimalusi.

Amruta ja Luciaga veedetud aeg tõi esile sügavad õppetunnid, mida ronimine õpetab. See ei seisne ainult medalites või rahvusvahelisel areenil võistlemises, vaid ka visaduses, kogukonnas ja takistuste ületamise rõõmus. Nende koostöö jälgimine, isegi kui nad olid konkurendid, tuletas meelde ronimise ainulaadset vaimu: see on spordiala, mis areneb tänu teadmiste jagamisele ja vastastikusele julgustamisele.

Nende pühendumus näidata, et ronimine on kõigile – sõltumata füüsilistest erinevustest – on võimas sõnum. „Muidugi on see võimalik,“ rõhutasid nad mõlemad, peegeldades ronimise põhiväärtusi ja innustades teisi väljakutsetele positiivse hoiakuga lähenema.

Veetes päeva Luciaga ja Amyga nende karjäärist vesteldes, oli tõeliselt kinnitav näha, kuidas nende võistluseesmärkide aluseks on sügav armastus ronimise vastu ja õppetunnid, mida see meile õpetab.

Kuigi medalid, tunnustused ja olümpial osalemine kuuluvad võistlusronimise juurde, tundus mulle, et palju sügavamalt juurdunud eesmärgile pühendumisest leitud isiklik väärtus kõlab Amy ja Lucia ronimisloos palju kõnekamalt.

Oli innustav kuulda, kui sügavalt Amy ja Lucia hoolivad sellest, et näidata endale ja teistele, et ronimine on tõepoolest kõigi jaoks ning et ronimisega alustamist takistavaid tõkkeid saab ületada – tegelikult on see veendumus meie spordiala keskmes.

Veel kord suur tänu Mammutile ning Amyle ja Luciale, kes aitasid meil selle projekti teoks teha.